S.G.Issakov
Vene Akadeemiline Grupp Eestis (1920-1940)
Peale bolševike sooritatud riigipööret 1917 a. oktoobris, oli märkimisväärne osa vene teadlasi sunnitud kodumaalt lahkuma ja sattusid emigratsiooni. Paljud neist ei lahkunud kodumaalt üldse mitte vabatahtlikult. Näiteks 1922 a., saadeti välismaale V.I.Lenini isikliku korralduse alusel enam kui kakssada vene kõrgintelligentsi esindajat, kelle hulgas oli palju humanitaarteadlasi. Nad saadeti välismaale nii nimetatud filosoofiaaurikuga. P.E.Kovalevski arvutuste kohaselt sattus Venemaalt välismaale kokku umbes tuhat teadlast.1 See on suur arv, eriti kui võtta arvesse, et Vene impeeriumis ei olnud eriti palju professionaalseid teadlasi.
Neist väike grupp (umbes nelikümmend teadlast) asus elama Eestisse, iseseisvasse Eesti Vabariiki.
Vene teadlaste-emigrantide olukord piiri taga oli raske. Nad sattusid võõrsile, tihtipeale ei suutnud nad leida erialast tööd, sageli elasid lausa vaesuses. Nendes tingimustes hakati 1920 a. välismaal looma vene akadeemilisi gruppe – teadlaste ühendusi, kes seadsid oma eesmärgiks eelkõige oma teadusliku potentsiaali säilimise, neile materiaalse ja moraalse abi andmise, kaasabi osutamise teadlastele nende teaduslikus tegevuses, nende tööde avaldamisel, erialase töö leidmisel.
Ette rutates märkigem, et sellised akadeemilised ühendused loodi 16 riigis, peamiselt Euroopas, aga ka USA-s ja Mandžuurias, kus oli palju vene emigrante. Tõsi küll, mõnede gruppide tegevus, näiteks itaalia ja poola, vaibus varsti. Enamus siiski tegutses kuni II maailmasõjani. Peale Teist maailmasõda said taastada oma tegevuse vaid üksikud ühendused, sealhulgas pariisi, prantsuse.2 Nii palju kui mulle teada, on meie päevini säilinud üksnes Vene Akadeemiline Grupp USA-s. Ta jätkab tegevust, hiljuti ilmus tema „Toimetiste“ 34. köide.
Eesti akadeemiline grupp organiseeriti esimeste seas, tegelikult samuti 1920 aastal. 1920 a. 9 detsembril toimus Tallinnas teadlase-oftalmoloogi, professor Aleksandr Poppeni korteris initsiatiivgrupi koosolek vene teadlaste ühingu loomiseks Eestis. Sellest kohtumisest võtsid osa endine professor ja Kindralstaabi Akadeemia asjadevalitseja, silmapaistev sõjaväeajaloolane Aleksei Baiov, tehnikateaduste esindajad Georgi Heinrichs ja Vladimir Rogožnikov (endine Tomski Tehnoloogiainstituudi professor), professorid-meedikud Aleksandr Poppen ja Sergei Ostrogorski, teadlased-juristid Fjodor Korsakov ja Igor Tjutrjumov, professor-ökonomist Juri Filippov ja filoloog Sergei Štein. Koosolekul otsustati luua Vene Akadeemiline Grupp Eestis ja Tartu Ülikooli tsiviilõiguse professorile Igor Tjutrjumovile tehti ülesandeks välja töötada selle põhikiri, mida ta ka kiiresti tegi.3 Juba 1921 a. 14 veebruaril oli põhikiri ametlikult registreeritud4 (muud tol ajal Eesti Vabariigis ühingute avamiseks ei nõutudki). Põhikirja järgi oli uue organisatsiooni peamisteks eesmärkideks seatud:
1. Eestis elavate vene teadlaste ühendamine teadustegevuse pinnal.
2. Sidemete loomine nii Eesti teadusringkondadega, kui ka vene akadeemiliste gruppidega teistes riikides.
3. Igakülgne kaasabi teadlastele nende professionaalses tegevuses.
4. Nende materiaalse olukorra kergendamine.
5. Noorte, alles alustavate teadustöötajate eest hoolitsemine.
6. Koosolekute läbiviimine koos teaduslike sõnavõttude ja ettekannetega, raamatukogude loomine, mitmesuguste kursuste korraldamine.5
Et mitte enam pöörduda selle küsimuse juurde märkigem, et 1923 a. viidi põhikirja sisse mõningad muudatused (võimude poolt kinnitatud 1 märtsil 1924 a.) ja sellega oli ühenduse struktuur lõplikult kindlaks määratud. Kui esialgselt ei olnud liikmed jaotatud nende teadusliku kvalifikatsiooni järgi, siis vastavalt muudatustele olid kõik organisatsiooni liikmed jaotatud tegevliikmeteks ja liikmeteks-kaastöötajateks. Tegevliikmeteks võisid olla isikud, kellel oli magistri või doktori kraad, Vene Teaduste Akadeemia liikmed, vene kõrgkoolide professorid või dotsendid kuni 1918 aastani ja lõpuks veel oma teadustöödega tuntud isikud. Liikmeteks-kaastöötajateks võisid olla kõik kõrgkoolide õppejõud, laborandid, assistendid, kliinikute ordinaatorid ja lõpuks veel kõrgharidusega isikuid, kes töötasid „teaduse või teaduslik-pedagoogilises valdkonnas“.6
Põhikirja järgi pidi grupi tööd juhtima juhatus ja revisjonikomisjon, kes valiti üldkoosolekul üheks aastaks. Juhatus koosnes esimehest, esimehe kaaslasest (st. tema asetäitjast), varahoidjast ja sekretärist.7
Grupi varad koosnesid väga väikestest iga-aastastest liikmemaksudest, subsiidiumidest ja annetustest (mida praktiliselt ei olnudki), summadest, mida saadi loengute ja kursuste korraldamisest, teaduslike väljaannete eest jms.8 Organisatsiooni varad olid alati väga piiratud.
1921 a. 31 märtsil toimus grupi esimene üldkoosolek, kus valiti juhatus koosseisus: esimees – I.M.Tjutrjumov, tema asetäitja – A.J.Poppen, varahoidja – S.V.Štein, sekretär – F.I.Korsakov.9
See juhatuse koosseis püsis peaaegu muutumatuna palju aastaid ning alles 1928 a. sai lahkunud S.V.Šteini asemel varahoidjaks professor P.M.Šeloumov. Juhatuse koosseisust on näha, et Vene Akadeemilises Grupis mängisid juhtrolli Tartu Ülikooli teadlased.10 Ka teadusuurimuste aspektis moodustasid nad grupi juhttuumiku.
Vene Akadeemilise Grupi isikkoosseis muutus pidevalt mitmel põhjusel, sealhulgas ka teadlaste lahkumise tõttu teistesse riikidesse jne, kuid peaaegu 30-ndate aastate alguseni ta ühtlasi ka täienes nii, et liikmete üldarv oli harilikult neljakümne ringis. Grupi liikmete hulgas oli peale venelaste ka küllaltki palju teadlasi mittevene rahvusest – sakslased (peamiselt baltisakslased), mõned eestlased ja juudid – üldiselt kõik need, kes lugesid end seotud olevat vene teadusmaailmaga. Nii olid 1930 a. 19 tegevliikmest “puhtalt” venelased ainult kaheksa. Ühenduse liikmete hulgas oli väljapaistev eesti neurokirurg, Tartu Ülikooli professor, üks eesti XX sajandi teaduse silmapaistvamaid esindajaid Ludvig Puusepp, eesti teadlane tehnika alal, Tallinna Polütehnikumi professor Ottomar Madisson (Eesti tehnikateaduste ajaloos on ka tema märkimisväärne suurus), teadlane-slavist, professor Leonhard Masing, baltisaksa kirurg Werner von Manteuffel, juut, Tartu Ülikooli füsioloogia professor Alexander Lipschütz. Viimasest peab kindlasti mõne sõna rääkima. 1926 a. sõitis ta Eestist Tšiilisse, sai seal ülikooli professoriks, asutas Santiagos Eksperimentaalmeditsiini Instituudi ja asus selle eesotsa, kus tegeles sünnitusprobleemide uurimisega, 22 raamatu autor, paljude ülikoolide ja akadeemiate auliige ja üldse väga tuntud isik Ladina Ameerikas.11
Vene rahvusest teadlastest märkigem kolme. Need on Mihhail Kurtšinski (1876-1939), esialgu Tartu Ülikooli poliitökonoomia, hiljem rahvamajandusteooria professor. Kui teadlane, täiesti alahinnatud. 1920-1930 aastatel loeti Kurtšinskit maailma suurimaks spetsialistiks rahvusvähemuste juriidiliste probleemide ja nende kultuurautonoomia alal. Läänemaailmas on talle pühendatud väga põhjalikud tööd. Kahel korral valiti ta Eesti parlamenti.12 Vissarion Aleksejev (1866-1943) oli revolutsioonieelse Jurjevi Ülikooli rektor ja puhta matemaatika professor, Tartu Ülikoolis – eradotsent. See oli erakordselt laia, entsüklopeedilise huvideringiga teadlane. 1920-1930 aastatel tegeles ta rohkem filosoofia ja pedagoogika teooria probleemidega.13 Kolmas vene spetsialist, keda tahaks mainida, oli Aleksei Melnikov (1868-1934), kellel ei olnud teaduslikku kraadi. Ta oli vaid õigusteaduskonna kriminalistika õppejõud, kuid Tartu Ülikool on talle tänuvõlgu suurepärase kriminalistikakabineti loomise eest.14 Ta oli ka kahe detektiivromaani autor, mis olid kirjutatud tegelike sündmuste alusel, millest Melnikov osa võttis (enne revolutsiooni töötas ta uurijana).
Ma ei hakka üles loetlema kõiki teadlasi – Vene Akadeemilise Grupi liikmeid Eestis. Märgin vaid, et enamus neist olid inimesed, kes jätkasid edukat teadustegevust. 1931 aastal Belgradis välja antud bibliograafias vene teaduslikest töödest välismaal kümne aasta jooksul, esineb paljude Eestist pärit teadlaste nimed.15
Kõige aktiivsemat tegevust arendas grupp oma olemasolu esimesel aastakümnel – aastatel 1921-1930. Milles siis seisnes ühenduse tegevus?
Ta andis materiaalset abi nii oma liikmetele, kui ka teadlastele, kes ei kuulunud grupi koosseisu, tagasimakseta toetuste ja laenude näol ning maksis teadlaste sõidukulud välismaale. 1920 aastate alguses sattusid väga raskesse olukorda teadlased Nõukogude Venemaal, kes surid nälja ja külma kätte. Grupp organiseeris toiduabi oma nälgivatele kaasmaalastele Venemaal. Selle eesmärgiga korraldati L.Puuseppa ja M.Kurtšinski tasulised loengud.16
Grupp andis alati abi eriti puudustkannatavatele vene üliõpilastele stipendiumide ja toetuste näol, et anda neile võimalus saada kõrgharidus. Grupp aitas ka vene õppeasutusi Eestis, sealhulgas vene emigrantide gümnaasiumi Narvas.17
Suurimaks saavutuseks selles valdkonnas oli Vene Kõrgemate Polütehniliste Kursuste loomine Tallinnas 1922 a., mis oli tegelikult ainuke venekeelne kõrgkool esimeses Eesti Vabariigis. 1935 a. nimetati need ümber Polütehniliseks Erainstituudiks, mis tegutses kuni 1940 aastani. Kursused andsid võimaluse saada insener-tehniline haridus kohalikel vene noortel, kes ei saanud keele mitteoskamise tõttu õppida eesti õppeasutustes ja vahendite puudumise tõttu välismaistes. Kursustel oli kaks osakonda – insener-ehituslik ja mehhaanika (hiljem masinaehitus). Õppeajaks oli ette nähtud 6 aastat. Õppused toimusid õhtuti, päeval õppejõud ja üliõpilased töötasid. Õppemaks oli väga tagasihoidlik, mille tulemusena olid kursused pidevalt rahalistes raskustes ja õppejõud lugesid loenguid peaaegu tasuta. Kursuste juures võis saada ka tehnilise keskhariduse, erialana tehnika. Vene Kõrgemad Polütehnilised Kursused tegutsesid kõik need aastad Eesti Vene Akadeemilise Grupi egiidi all. Kursuste direktoriks oli grupi asutajaliige G. Heinrichs, nende hingeks aga grupi aktiivne liige professor P.Šeloumov.18
Kõik see oli välismaa vene akadeemiliste organisatsioonide jõupingutuste koostisosaks, mille eesmärgiks oli säilitada vene emigrantide noorsoo intellektuaalsed jõud, et ei kaoks vene teadus välismaal, valmistada ette teadlasi ja kultuuritegelasi tulevase vaba Venemaa jaoks.
Grupi liikmed tegid ka suurt kultuurilis-valgustuslikku tööd, aidates kaasa vene rahvusvähemuse kultuurilisele arengule Eestis. Nad võtsid aktiivselt osa iga-aastaste Vene hariduspäevade läbiviimisest, kus esinesid ettekannetega vene kultuurist ja teadusest. Vene Akadeemiline Grupp oli Rahvaülikooli organiseerijaks Tartus 1928 a. Grupi liikmed esinesid sageli avalike loengutega suure auditooriumi ees. Grupp tasus ka külalisteadlaste esinemised – ajaloolase A.A.Kizevetteri, kuulsate religioonifilosoofide N.A.Berjajevi ja S.L.Franki. Vene Akadeemiline Grupp tähistas oma istungitel ettekannetega vene ajaloo, kultuuri, kirjanduse ja teaduse juubelitähtpäevi, sealhulgas kirjanike ja teadlaste juubeleid - A.S.Puškini, Lev Tolstoi, F.M.Dostojevski, A.P.Tšehhovi, suure vene kirurgi N.I.Pirogovi, kunstnik I.E.Repini jt. Tähistati ka tol ajal veel elavate teadlaste juubeleid.19
Grupp hoidis ülal tihedaid sidemeid teiste vene teadus- ja kultuuriorganisatsioonidega nii Eestis kui ka välismaal. Nõukogude Liiduga sidemeid ei olnud, ega saanudki olla. Nõukogudemaa ja bolševike partei juhtide suhtumine kogu piiritagusesse venesse oli sajaprotsendiliselt negatiivne ja igasugused kontaktid emigratsiooniga olid keelatud ning rangelt karistatavad.
Vene Akadeemiline Grupp püüdis isegi kuidagi kaasa aidata vene rahvusvähemuse ühendamisele Eesti Vabariigis. Selle eesmärgiga loodi spetsiaalne komitee, mille esimeheks sai grupi juhataja I.M.Trjutrjumov.20 Asja sisu oli järgmine: poliitikud ei suuda omavahel kokku leppida, nad üksnes tülitsevad ja riidlevad, ühendamise peavad enda kätte võtma teaduse- ja kultuuritegelased. Sellistest üritustest ei tulnud muidugi midagi välja, kuid väärt oli ka kavatsus …
Oluline on märkida grupi esindajate osavõttu regulaarselt läbiviidavatest välismaiste vene akadeemiliste organisatsioonide kongressidest. Professor A.Poppen võttis juba 1921 a. osa esimesest sellisest kongressist Prahas. Seal loodi Vene Akadeemiliste Organisatsioonide Liit välismaal, kuhu liitus ka eesti grupp. Tema esindajad võtsid osa ka liidu järgmistest kongressidest; teisest (1922) ja kolmandast (1924) Prahas, neljandast (1928) Belgradis ja viiendast (1930) Sofias. Viimasest võttis osa terve delegatsioon Akadeemilisest Grupist Eestis – professor I.M.Trjutrjumov, A.J.Poppen ja A.K.Baikov. See aitas kaasa tema sidemete tugevdamisele rajataguste vene akadeemiliste organisatsioonidega ja tõi teinekord kaasa ka abiraha välismaalt.21 Vene teadlased Eestist võtsid osa Liidu “Toimetiste” väljaandmisest. Üldse olid nad heas kirjas Vene Akadeemiliste Organisatsioonide Liidus välismaal, kui nii võib väljendada.
1930 aastatel hääbus Vene Akadeemilise Grupi tegevus kahjuks kiiresti ja varsti peaaegu et lakkas. Vähemalt ei leia me jälgi tema tegevusest ei säilinud arhiividokumentidest, ega tolleaegse vene perioodikaväljaannete lehekülgedelt. Selleks olid omad põhjused. Teadlaste vanem põlvkond lahkus aegamisi aktiivse teadusliku ja ühiskondliku töö areenilt. Paljud teadlased, kes ei leidnud oma teadmistele ja kogemustele rakendust Eestis, lahkusid riigist. See protsess algas tegelikult 1920 aastatel. Noorem põlvkond juba teadis oma teadusliku tuleviku perspektiivitusest väikeses “perifeerses” Eestis ja orienteerus algusest peale läänemaailmale. Muide, paljudest vene intelligentsi noorematest esindajatest Eestist said hiljem väljapaistvad teadlased välismaal. Nimetan kas või ajaloolast ja kunstiteadlast Nikolai Jefimovitš Andrejevit, kes sai algul vene Kondakovi instituudi direktoriks Prahas, hiljem Cambridge vene ajaloo õppejõuks.22 Samuti tuleb mainida Konstantin Ivanovitš Gavrilovit, silmapaistvat zooloogi, Argentiina Tukumani Ülikooli professorit ja Argentiina Teaduste Akadeemia akadeemikut. Oli ka selliseid, kes nii öelda “eestistusid”, kaotades sideme vene teaduse ja tema traditsioonidega. Sageli muutsid nad lausa oma perekonnanime eestipäraseks ja käsitasid end eesti kultuurikandjana. Neid milleski süüdistada pole meil alust. Selline on elu. Kuid nii või teisiti, 1940-ndaks aastaks Vene Akadeemiline Grupp, ehkki ta veel eksisteeris, peaaegu ei näidanud enam elumärke.
Koos Nõukogude võimu kehtestamisega Eestis suleti kõik vene organisatsioonid riigis ja enamuses hukkusid nende juhid stalinlikes vanglates. Küsimus võimalusest kasutada 1920 aastate Vene Akadeemilise Grupi kogemust tänapäeval, vajab spetsiaalset käsitlust. Meie teda puudutama ei hakka, piirdume vaid kõige üldisemate mõtisklustega.
Iga kultuuri arengu ja normaalse “elutegevuse” protsess on alati kahe algme, traditsiooni ja uuenduse, keeruline süntees. Kui üks selle protsessi komponentidest puudub, või on väga nõrk, siis kultuuri, sealhulgas ka teaduse, tema koostisosa, normaalne areng peatub, lükkub edasi, aeglustub või isegi lakkab, taandub. Üks nõukogude ajast pärineva kaasaegse vene kultuuri hädadest Eestis on praktiliselt täielik lahkulöömine vene rahvusvähemuse vana kultuuri traditsioonidest 1920-1930 aastate Eestis, selle elementaarne mittetundmine. Tõsi, tänapäeva vene kultuur Eestis lonkab kahe jalaga, kannatades uuenduste puudumise pärast ja ka minevikust, rahvuslikust traditsioonist, lahtiütlemise tõttu. Seda viga tuleb parandada.
Eriline roll selles protsessis langeb vene intelligentsele eliidile Eesti Vabariigis. Üks tema olulistest “koostisosadest” on just teadlased, akadeemiline intelligents. Just tema ülesandeks on nii uuenduste otsimine, kui ka sidemete taastamine minevikuga, traditsioonide taastamine.
Siin, ma arvan, võib vaja minna kogemus 1920-1940 aastate Vene Akadeemiliselt Grupilt Eestis. Tema peamised eesmärgid ja ülesanded, mis on sõnastatud ühenduse põhikirjas, on paljuski aktuaalsed ka tänapäeval. Nende kogemus vajab tundmaõppimist. Me peame võtma selle aja vene “akademistidelt” kõik parema, mis neil oli. Kahtlemata ei saa nende kogemust kanda mehhaaniliselt meie ajastusse. Kuid ainuüksi selle väljaselgitamine, mis meile sobib ja võib tuua reaalset kasu ja mis enam ei sobi, võib saada uuenduste otsimise stiimuliks.
Kuid vahest esmajärjekorras vajaksime me oma “esivanemate” entusiasmi, nende vaimu vene teaduse ja kultuuri, kui maailma kultuuri osa, omakasupüüdmatul teenimisel. Seda meil sageli ei jätku ---
MÄRKUSED
1 Ковалевский П.Е. Зарубежная Россия. История и культурно-просветительная работа русского зарубежья за полвека (1920-1970). Paris, 1971. C. 79.
2 Подробнее об этом: Там же. С. 80-85.
3 Русская академическая группа в Эстонии. Очерк деятельности академической группы за десять лет (9-го декабря 1920- 1930 г.). Юрьев, 1931. С. 5. См. также: Русская академическая группа// Последние известия. 1920. 29 дек. № 115; Русское профессорское объединение // Народное дело. 1920. 30 дек. № 122.
4 Государственный архив Эстонии (ГАЭ). Ф. 14. Оп. 11. Ед. хр. 160. Л. 4.
5 Там же. Л. 2.
6 Taм жe. Л. 6-7, 12-18.
7 Taм жe. Jl. 6 oб.
8 Русская академическая группа в Эстонии. С. 38-39.
9 Ст-кий [С.В.Штейн]. В профессорском объединении // Последние известия. 1921. 5 апр. № 76.
10 Русская академическая группа в Эстонии. С. 6-12.
11 CM. о нем: Eesti teaduse biograafiline leksikon (ETBL). Kd. 2. Tallinn, 2005. Lk. 429. Здесь же приведена
библиография основных работ о А.Липшице.
12 Taм жe. C. 177-178. См. о нем также: Smith, David J. Retracing Estonia's Russians. Mikhail Kurchinskij and interwar cultural autonomy // Nationalities papers. Vol. 27. 1999. Nr. 3. P. 455474; Bamberger-Stemmann, Sabine. Der Europäische Nationalitäiten-kongress 1925 bis 1938. Nationale Minderheiten zwischen Lobby-istentum und Grossmachtininteressen. Marburg, 2000 (Materialien und Studien zur Ostmitteleurope-forschung. 7); Шор T. Persona retro. Михаил Анатольевич Курчинский // Радуга. 2000. № 1. С. 24-44; Дмитриев А.Л.
Петербургский ученый-финансист М.А.Курчинский // Зарубежная Россия, 1917-1945. Кн. 3. СПб., 2004. С.
226-232.
13 ETBL. Kd. 1. Tallinn, 2000. Lk. 50. Подробнее о нем см.: Костин В.А., Сапронов Ю.И.,Удоденко Н.Н.
Виссарион Григорьевич Алексеев - забытое имя в математике // Вестник МГУ. Серия физики и математики. 2003. № 1.С. 132-151.
14 А.П.Мельников не представлен в «Биографическом словаре ученых Эстонии», что явно несправедливо. О нем см.: Õunap R. Tartu ülikooli õigusteaduskonna kriminalistika6petaja A.P.Melnikov // Eesti Vabariigi Tartu
Ülikooli Toimetused = Acta et commentationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis). Seeria C. 1935. XVII-4. Lk. 3-4.
15 См.: Материалы для библиографии русских научных трудов за рубежом. Вып. I: 1920-1930 гг. Белград,
1931.
16 Русская академическая группа в Эстонии. С. 16-17. См. также: Афросимов, Николай. О помощи русским ученым (Беседа с приват-доцентом Юрьевского университета С.В.Штейном) // Последние известия. 1921. 28 июля. № 182.
17 Русская академическая группа в Эстонии. С. 17-21.
18 О курсах см.: Русское национальное меньшинство в Эстонской республике (1918-1940) / Под ред. проф. С.Г.Исакова. Тарту; СПб., 2001. С.206-207.
19 См. об этом: Русская академическая группа в Эстонии. С. 22-34.
20 Taм жe. C. 35-36.
21 Taм жe. C. 36-38.
22 См. его воспоминания: То, что вспоминается. Из семейных воспоминаний Николая Ефремовича Андреева (1908-1982) / Под ред. Е.Н. и Д.Г.Андреевых. СПб., 2008.